Sipsikud sõidavad lehmadele külla

Koduloomade ja lemmikloomade nädalal oleme vaadelnud pilte igasugustest põnevatest loomadest; korranud koduloomade rahvapäraseid nimetusi ning tuletanud meelde, kuidas nimetatakse erinevate loomade poegi ja palju muud.

Hobust olid päriselt näinud kõik Karlssoni lasteaia Sipsiku rühma lapsed, aga lehmadega olid juba teised lood. Niisiis, milline lehm päris elus välja näeb ja kuidas jõuab piim meie toidulauale? Poest? Seda läksimegi 20. novembril uurima Päri külas asuvasse farmi. 

Päri farmis võttis meid vastu sõbralik peremees koos oma pojaga. Esimesena me tutvusime Šoti lihaveistega, kes olid aasta läbi väljas. Nad elasid karjas: lehmad, pullid ja vasikad kõik üheskoos. Mägiveiseid karjatati ATV ja koeraga. 

Šoti mägiveis

Lapsed imetlesid loomi ja üllatus-üllatus – nende väljaheiteid. Need suured kakahunnikud äratasid lastes meeletut imetlust ja imestust. Ette rutates võib öelda, et üks poiss märkis isegi, et õppekäigust meeldisid talle kõige rohkem mägiveiste kakahunnikud. Nad polnud mitte kunagi midagi sellist enne näinud.

Peagi oli aeg siseneda lauta, mis polnud tavaline laut, vaid robotlaut. Väljas ukse kõrval asetses meeletult suur mahuti, kuhu voolas lüpstud piim ja kust piimaautod piima kätte said. Lauda eesruumides asus väike kontoriruum ja piimamahuti üks osa koos automaatikaga (suurem osa mahutist asus väljas) ning kompressorid, mille abil töötas lüpsimasin. Kindlasti asus seal veel üht-teist olulist, mis meil kahe silma vahele jäi.

Kui astusime lauta sisse, hoidsid paljud lapsed nina kinni, sest kõikjal hõljus meile harjumatu silolõhn. Iseäraliku lõhnaga harjus kiiresti ning peagi ei pidanudki enam ninast kinni hoidma. Esimesena vaatasid meile laudas vastu hiiglaslikud pead ja silmad. Oi seda imetlust! – lehmad on nii suured! Kui palju neid on? Kui ilusad silmad! Oi, vaata, isane lehm! Miks sellel lehmal sarvi ei ole? Vaata kui suur udar! Miks lehmal rõngas ninas on? Kus on lehmade talled? Kas siin sigu ka elab?

Lehmad ja lapsed

Peremees andis kõigile laste küsimustele rahuliku ja asjaliku vastuse. Laste näoilmed rääkisid rohkemgi kui sõnad. 

Tundus, et laudas olid lehmadel kõik mugavused ning tänapäeva lehmad on viisakad ja oskavad käituda. Nimelt oli neil sügamiseks-kammimiseks masin, mida nad ise vajadusel kasutasid. Isegi sõnniku eemaldamiseks oli masin, mida nad nii rahumeeli talusid. Mis põhiline, automaatlüpsimasina juures oli lehmadest viisakas järjekord. Lehmad soovisid täiesti vabatahtlikult end lüpsta lasta. Tõesõna!  

Sügamisrull

Vaatlesime, kuidas töötab lüpsimasin. See loeb lehma kiipi ja arvutist on näha, millise numbriga lehm on lüpsil. Masin pesi lehma udara puhtaks, lüpsis kiiresti ning pärast lehma lahkumist desinfitseeris lüpsikoha ja võiski siseneda uus lehm. Nii see piim tuleb. Tõsi küll, lehmade söök – silo – on meile harjumatu lõhnaga, aga me ei tea, kuidas meie toidu lõhn lehmadele meeldiks. 

Ei saa märkimata jätta, et laudas olid ka vasikad, kes said kiiresti laste lemmikuteks.

Me oleme väga tänulikud Päri farmi peremehele, kes meid nii soojalt ja sõbralikult vastu võttis ning tutvustas veiseid ning seda, kuidas lehmad annavad meile oma piima. Enne bussi peale minekut jäi meil pisut aega. Nõnda külastasime ka Päri lasteaeda, kus meid samuti toredasti vastu võeti ning saime pisut nende õuealal mängida. Kodulasteaeda jõudnuna olime väsinud ja silolõhnalised, kuid rahul ja õnnelikud, sest päev oli õpetlik ning põnev! 

Päri lasteaia mänguväljakul

Silt lauda seinal

Lasteaed Karlssoni Sipsiku rühma õpetajad:
Marika Pukk ja Kaja Paul

Fotod: Marika Pukk