esmaspäev, 18. oktoober 2010

Meil on elu keset metsa...




Ühel ilusamal oktoobrikuu päeval Rebassaare metsad meist jäävad …

… ja las nad jääda, kui meil on oma Heimtali ning sealne viinaköök, mõis ning eelkõige loodusrada, mis pakub lisaks liikumisrõõmule ka palju toredat nii silmale kui ka kõrvale, ninast rääkimata.

Midrimaa rõõmus ja reibas seltskond käis pühapäeval, 17. oktoobril, mil õhk oli juba sügiseselt karge Heimtali kahe ja poole kilomeetri pikkusel loodusrajal matkamas ja tarkuseteri korjamas.

Hea on ju meelde tuletada, et pärna eluiga on peaaegu poole pikem kui jalakal ning tamm oma pooleteist tuhande aastaga ületab neid kordades. Ning kui käepärast pole sidet võtta, sest kui tihti meil ikka esmaabikarp metsas kaasas on, siis võib kasutada jalaka puukoort. Kuidas neid teadmisi muudmoodi värskena hoida, kui käies, vaadeldes, tundes ning üle lugedes.


Suur tänu Rennale ja Ingale, kes võtsid nõuks, valmistasid ette ning viisid ka läbi!


Kontrollküsimus ka: missuguse puu leht on kare nagu mehe lõug?

„Kui te ei tea, siis uurige!“, ikka: elurõõmsalt, tervelt ja tabavalt.


Viive,

Midrimaalt

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Väga lahe! Nüüd siis hakkame- lasteaiad õpetajaid giididena vahetama (nt vahetusgiidid)
Kõik metsa!