Neljapäev, 23. veebruar 2012

“Palun veel hernesuppi!”

Vastlaõhtu tuisk puhus Krõlli maja juurde  kokku lapsed ja vanemad, et koos pidada üks tõeline vastlatrall.
Lasteaia õuealale oli valmis seatud kuus põnevat tegevuskeskust. Loosiga said rühmad teada, kust ja millega alustada. Enne rajaleminekut tantsisime muusika- ja liikumisõpetaja Tiina ettenäitamisel ja „Kukerpillide” muusika saatel kõik ihuliikmed kenasti soojaks.
Kombekohaselt said trallitajad liugu lasta, vastlaslaalomit proovida, täpsust visata ja läbi “ämblikuvõrgu” ronida - et ikka linad sirguks ja juuksed pikad ning tihedad kasvaks. Kuna vanasti rakendati just vastlapäeval noored hobused esimest korda saani ette, siis said ka lapsed oma emmesid ja issisid kelguga vedada. Enim elevust tekitas “kontide kogumine” - lume tekile korjamine ja koos selle üles lennutamine. Kel jõudu ja osavust vähem, jäi lume alla …
Peale lõbusalt väsitavate tegevuste valgus kogu seltskond rühmadesse kuuma teed jooma ja hernesuppi sööma. Isu oli hea. Teetassid ja supikausid said peagi tühjaks. “Palun veel hernesuppi!” kostis nii mitmestki suust. Emmedel oli hea meel, sest kogu perel oli kõht kõvasti täis ja selleks õhtuks söögimure murtud.
Koos proovisime ka vurre keerutada. Mõnel oli see esimest korda katsetada ja nipile pihtasaamine võttis veidi aega. Tragimatel ja vilunumatel pakkus oma osavuse demonstreerimine lausa naudingut. Juhtus ka, et vurri nöör ei pidanud valule vastu ja katkes, siis remonditi vidin ära ja vurritamine jätkus.
Suured tänusõnad öeldi korraldajatele huvitavate tegevuste planeerimise eest, erilised tänud kokale väga maitsva supi eest ja Poku rühmale ilusa punase tee eest. Kiita sai ka ilmataat, kes kogu üritusele vürtsi lisas.
Saame kinnitada tõde - koos on lõbusam!
                             Viljandi Krõlli lasteaia vanempedagoog Renate Hunt










Kolmapäev, 1. veebruar 2012

Nüüd on see tehtud!

Täna 1.veebruaril toimus tegusate MTÜ Viljandimaa TEL liikmete osavõtu RÄÄTSAMATK. Ja sellega võib nimetada lõpetatuks projekti „Naised tunnevad liikumisest rõõmu!“
Kui nendele erinevatele treeningutele tagasi mõelda, siis oli ja on ikka vahva koos midagi teha, saab juttu ajada ning ka kogemusi vahetada.
Aga pisut siiski räätsamatkast. Ilmastikuolud tahtsid meie matkaplaane ikka väga segada, kord ei olnud lund ja nüüd oli väga külm. Kuigi olid pehmelt öeldes raskendatud ilmaolud- külmakraade oli – 18 ja tuulekülmaga kindlasti pisut rohkemgi. Kõigepealt sai iga inimene ühe paari räätsasid, mis siis tuli enda jalgadega ühendada. Räätsadega liikumine on nagu lestadega paterdamine. Olime kõik vaprat 17 naist kenasti riidesse pakitud ja matkajuht Mihkel Maalaga leppisime kokku, et kui vinguma hakkame, siis tuleme rajalt tagasi. Kõigepealt ületasime suure valge põllu ja eemalt paistsid jahimeeste vaatlusmajakesed, päike paistis mõnusalt ja minul oli küll päris soe olla.
Matkamise eesmärk oli eelkõige räätsadega matkamine, rabas liikumine talvisel ajal ning poonusena oli kõik see, mis me looduses märkasime või siis mida matkajuht meile näitas, tähelepanu juhtis ja märkama õpetas.
Me nägime ikka väga palju, kitsed olid enda õpperaja meile teinud. Vaatasime kuidas nad liiguvad, kuidas jäljerada tekib (Mihklil olid kaasas kitsejalad), väga palju oli metsaääres kitsede lamamise kohti ning uurisime mida kits veel endast on ühtteist maha jätnud.
Jõudsime loomade „sööklani“ ja vaatasime, mis siis söögiks on, muidugi uurisime jälgi ja kõikvõimalike märkide järgi arutlesime, kes need loomad siis on, kes siin söömas käivad. Siinkohal oligi Mihklil jutuks, et kui inimestel on toitu, mis sobib metsloomadele, siis võib alati jahimeestega ühendust võtta ja ehk saavad loomad lisatoitu.
Ühel pildil on näha, et Krista istub lumes, nii juhtub kui püüad astuda räätsadega tagurpidi. Ühel pildil oleme mina ja Inga kaardunud puude all, need on õnneväravad- ma olen alati rahul, kui õnn on minuga.
Matkasime ühe rabajärveni, kuid jää peale me ei riskinud minna, sest seda talvekülma on ju veel üsna vähest aega olnud. Õppevahendina nägime veel ühe looma nahka, see oli nagu nirk Terve meie rännaku aja paistis päike ja vinguma ka keegi ei hakanud, taevasse oli nüüd juba loojuva päikese kõrval nähtav kuu.
Tagasiteel sihtkohta oli lumel üks rada, justnagu oleks midagi järel veetud või lohistatud. Hakkasime siis uurima, see rada ühekorraga lõppes ja lumel oli näha linnu tiiva jäljed (pilt 23), lind oli liikunud mööda pinnast ja õhkutõustes jäid lumele tiibadest jälg.
Matka lõppedes oli veel ühe loomade söögikoha juures ootamas Anne Maala, kes hoidis ja sättis lõkkeaset ning me saime ehedat vaarikavarre teed.
See matk oli mõnus vaheldus igapäevategevustesse ja mis peamine, sellised sündmused ühendavad meid. Ikka peamine, et oleks tore!
Matkamuljeid kirjeldas
Kersti
MTÜ Viljandimaa TEL