Reede, 21. juuni 2013

LASTEAED MÄNGUPESA LOODUSTARKUSI OMANDAMAS


Ühel ilusal suvehommikul istusid 20 Lasteaed Mängupesa õpetajat bussi ja sõit võis alata. Loodusesse. 
Nii nagu lapsed janunevad uute teadmiste järele, samamoodi ka õpetajad. Meie loodusavastused said teoks tänu projektile, mille MTÜ Männimäe Mängumaa esitas Keskkonna Investeeringute Keskusele (KIK) ja sealt saime toetust u 600€.

ÕPPEREIS  MÄE  LOODUSKOOLI
Juuli 2012

Sõitsime Põlvamaale Mäe looduskooli. Meile pakkus huvi ringretk nimega „Ilumetsa kuldne ring”. Jõudsime kokkulepitud kohta, kus kohalik giid meid juba koos koeraga ootamas oli. Matk võis alata. Matkasime mööda Paganamaa teid. Ees ootasid kaunid ürg- ja palumetsad, jälg meteoriidikraatrist, selgeveeline allikas ja palju muud, ka jutustused paganatest ja nende kommetest. Metsaalused sinetasid mustikatest ja õige pea olime ka ise sinisuised. See kant on ka kukeseente poolest rikkam kui meie Mulgimaa ja nii mõnigi kolleeg sai endale kastmejagu seeni kaasa korjatud.
Väga kaunis on Meenikunno rabas rabamatk mööda laudteed. Raba oli võrratu oma taimede ja järvedega. Matkale jagus nii päikest kui vihma. Ja siis jõudsime matkamajja nimega Päikeseloojangu maja, kust avanes imeline vaade rabale. Kui kaunid vaated jäädvustatud ja silmailu talletatud, andis kõht meile tunda, et aeg oleks lõunaeineks. Istusime bussi ja sõitsime Värska poole.
Lõunat sõime „Tsäimajas”, kus maitsesime setu toite. Peale küllaldast lõunaeinet külastasime Setu Talumuuseumi, kus meie giidiks oli hästi särtsakas setu rahvarõivais proua. Saime ülevaate ja ettekujutuse Setumaa taluelust ja –olust.
Loodusilu olime saanud, teadmisi olime saanud, aga hingele … nüüd oli aeg nautida Värska SPA mõnusid. Meid ootasid ees saunad, mullivannid ja basseinid. Lustisime, vestlesime, vahetasime muljeid. Need reisikaaslased, kes ei tahtnud kulutada spa- pääsme peale, said aega veeta talumuuseumis ja seal läheduses asuvates kukeseene- metsades. Kahetsema ei pidanud küll keegi, sest päev oli igati mõnus ja meeldejääv. Koju jõudsime hilja, aga õnnelikena, mõtteis mõlkumas veidi väänatud kõnekäänd – „vara välja, hilja voodi, nõnda tarkus majja toodi”.

SOOMAA – KOPRA RADADEL
September 2012

Suvest oli saanud sügis. Lasteaias käis juba vilgas tegevus. Lapsed olid suvepuhkuselt tagasi, jumekad, rõõmsad ja täis tegutsemislusti. Nüüd oli laste kord bussi istuda ja loodusesse teadmiste järele sõita. Ilm oli sügiseselt karge, aga päikseline. Kuigi taevas olid suured mustad vihmapilved, ei heidutanud see matkalisi, kuna olime vihmariietega varustatud.
Niisiis – Pihlamarjad ja Kastanid sõitsid Soomaale, kopraradasid uurima ja uudistama. Kui kohale jõudsime, oli päike pilve taha kadunud ja sabistas vihma. Meid ootasid juba matkajuhid. Grupp jaotati kaheks ja matk võis alata. Matkarada oli 1,8 km pikk. Saime teadmisi taimedest, puudest, samblikest, seentest ja paljust muust. Väga palju on tähistatud etikettidega, kust igaüks võis soovi korral ise juurde lugeda. Saime mitmel pool aimu, et koprad on kõvasti tööd teinud. Nägime nii pliiatsiks näritud puutüvesid kui ka seda, milliseid võimsaid tammesid nad rajavad. Ühe puu ümber oli nii ohtralt laaste maas, et pistsime mõned taskusse ka, mälestuseks.
Rada metsas oli huvitav ja hästi mitmekesine. Mitmetel puudel olid erilised sildid küljes, kuhu oli kirjutatud aastaarvud ja mingid mõõdud. Saime teada, et nii märgitakse vee taset kevadise suurvee ajal ehk Soomaa viiendal aastaajal. No ikka mõõtsime endiga ka, et kui sügav see vesi siis olla võis. Päris hirmutav oli ette kujutada, et üsna sageli tõuseb vesi nii kõrgele, et täiskasvanud mehel võib- olla vaid juuksetutt paistma jääks.
Jõudsime välja jõe äärde. Saime vahepeal kokku ka teise grupiga, kes alustasid oma retke teisest otsast. Vahetasime kiirelt muljeid ja ruttasime edasi, sest taevas läks aina mustemaks, kuulsime kõuemürinat ja ähvardas tugeva sajuga. Et retk ikka lastele hästi meelde jääks ja teadmised kinnistuks, olid teejuhid ette valmistanud vahvad ülesanded, mida lapsed täitma pidid. Eriti tore oli taimedest järjehoidja meisterdamine. Igaüks korjas papiribale just seda, mis kõige rohkem meeldis ja hiljem kiletati need keskuses ära, nii et iga laps sai armsa mälestuse Soomaast.
Õppekeskuses pakuti matkalistele sooja teed. Meile näidati kopra topist, et oleks ikka silme ees, milline see kange metsalangetaja tegelikult välja näeb. Lapsed uudistasid päris hoolega ja katsusid nii kopra pikki hambaid kui karedat karvastikku.
Bussi juures ootas veel üks üllatus – meid olid tulnud uudistama kohalikud mägiveised, kelle aia ääres buss parkis. Lapsed kilkasid suurest üllatusest ja kippusid vägisi neid imeloomi katsuma. No andis ikka tagasi hoida, lastele jäi esialgu arusaamatuks, mismoodi nii armsad loomad küll ohtlikud võivad olla. Tegime veel ühispildid ja ronisimegi bussi, et alustada tagasiteed lasteaeda.

ÕUESÕPPEPÄEV
Mai 2013

Projekti ühe osana oli planeeritud õuesõppepäev Viljandi järve ääres, et uurida läbi luubi ja mikroskoobi, mis elu käib vees. Nimelt saime võimaluse soetada lasteaiale päris oma mikroskoop. Kevadise sooja päikesepaistelise ilma oli välja vahetanud tuul ja vihmasadu. Teame vägagi hästi, et pole olemas halba ilma. Korraldasime oma plaanid kähku ringi ja viisime päeva läbi lasteaia õuealal. Uurimistöödeks kasutasime paviljoni, et aparaadid ja katse- eksemplarid lausa vihma käes ei oleks ja et ikka laua ääres istuda ja uurida saaks. See- eest mängud toimusid ikka lageda taeva all, egas väike vihmasadu ju ometi mängulusti vähenda.
Õuesõppepäeval osalesid 4 vanemat rühma – Männikäbid, Pärnaõied, Pihlamarjad ja Kastanid. Ette oli valmistatud 3 keskust: uurimus-, katse- ja mängukeskus. Iga rühma jaoks oli planeeritud 30 minutit ja rühm oli eelnevalt jaotatud 3 gruppi, et siis laps saaks igas keskuses 10 minutit kaasa lüüa. Hiljem kokkuvõtteid tehes tõdesime, et selline jaotus toimis suurepäraselt.
Ja nüüd keskustest. Uurimiskeskuses ootasid lapsi Merike ja Katrin, kes olid välja toonud mikroskoobi ja luubid ning korjanud lasteaia õuealalt igasugust erinevat looduslikku materjali ja lombivett, kus leidus tõepoolest palju põnevat, mida palja silmaga näha ei saa. Lapsed said uurida nii sireliõit kui kastetilka, nii kortslehte kui liivatera, aga ka vihmaussi   ja pisikest tigu, kes uskumatult kärmelt mikroskoobi alt muudkui jalga lasi. Tegelikult ei saagi siin kõike seda edasi anda, millise põnevuse ja entusiasmiga lapsed toimetasid.
Katsekeskuses oli Leili ette valmistanud mängu „Ujub- upub”. Lapsed said eelnevalt ülesande võtta kaasa midagi, mis nad õuealalt leiavad. Nüüd pidid nad arvama, kumbasse veevanni oma aare poetada, kas valgesse või punasesse, kas eeldatavalt see ujub või upub. Lisaks oli Leili kaasa võtnud pähklikoore, puumuna, kivi, kiletüki jm. Nii mõnegi lapse üllatus oli suur, kui tulemus erines arvamusest.
Annika juures said lapsed lahendada erinevaid ülesandeid, mis nõudsid nii meeskonnatööd, tähelepanu kui loovat lähenemist. Lapsed pidid näiteks kandma pudelitega vett ämbrisse, aga eelnevalt oli pudelitesse augud tehtud, mida sai edukalt sõrmedega sulgeda. Mitte just igaüks ei osanud välja mõelda, mismoodi ülesannet lahendada. Huvitav oli jälgida, kuidas poisid ja tüdrukud lähenesid erinevalt. Kui tüdrukud tahtsid olla pigem korrektsed ja täpsed, siis poistel oli kõige tähtsam kiirus, mis sellest, et pärast riided tilkusid.
Jah, ilmataat mängis meile vingerpussi ja lasi plaane ringi teha. Sellegi poolest oli päev lõbus, huvitav, toimekas. Haigeks ei jäänud keegi, rahule jäime aga kõik, nii lapsed kui õpetajad. Loodame sarnaseid õppepäevi ka tulevikus läbi viia.
  
Reet Pajumägi

Lasteaed Mängupesa õpetaja




Kommentaare ei ole: