reede, 29. august 2014

Muudame asjad paremaks! ;)

Tere!

Olete lahkesti palutud vastama MTÜ Viljandimaa TELi blogi (http://viljandimaatel.blogspot.com/) tegevust ja võimalusi kajastavale küsitlusele.

Mida rohkem vastuseid, seda tõetruum on info. Avatud küsimuste tõttu võib minna veidike rohkem aega, kuid et oluline on iga vastaja arvamus ja vaade, siis ei taha, et te peaks valima vaid küsitluse koostaja poolt pakutavate variantide vahel.

Blogi küsitlus avaneb järgnevale lingile vajutades (või sedasama linki aadressiribale kleepides või kuidas kellelgi masin lubab):

kolmapäev, 20. august 2014

Puhkamisest...

...ja sellest, et sellelaadseid postitusi võiks siin blogis ju ka olla  - või kuidas teile tundub?

Omakeskis olen mõelnud, et puhkuse ajal võiks ju inimene ikka ühe raamatu läbi lugeda küll. Enamasti on see korda läinud, kuid mõnikord tuleb tõdeda, et eks ükskord, kui ma pensionile lähen, loen läbi kõik need head ja paremad raamatud, mille lugemiseni ma praegu pole jõudnud. 

Kuid muu virr-varri kõrval on mul sel suvel, lisaks suurele kogusele käsitööraamatutele, läinud õnneks sirvida vahelduse ja rõõmu mõttes ka kaht väga-väga head trükist.

Puhkuse esimestel päevadel hoolitsesin selle eest, et mu kätte satuks Paavo Matsini "Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit". Hästi tegin, sest see raamat pani mind mõnuga muigama ja mõjus kui hea unenägu – selle ümberjutustamine näib mitte just võimatuna, kuid asjatuna, aga loost ärgates on päevale hea emotsioon loodud.
Puhkuse viimastel päevadel sattus mu kätte, tänu töökaaslase soovitusele, Torey Haideni "Tiigri tütar". Kui esimene nimetatud raamatutest pakub lugemisnaudingut oma keele ja ootamatute arengutega ning küllap targem inimene loeb rohkem välja kui rumalam (mis aga ei takista ka rumalal lugeda ja nautida, pealegi - Viljandi inimesed tunnevad nii ehk naa äratundmisrõõmu), siis see teine raamat tekitas tunde, et küll on vastik... ei taha enam lugeda. Aga lugemata jätta ja raamatut käest panna ka ei saa.
Torey Haydeni raamatus on konkreetne lugu, mis alga mõni aeg enne seda, kui Torey kohtub Sheilaga. Sheila on tüdruk, kes määrati autori klassi seniks, kui vabaneb koht rangemas lasteasutuses. Raamatus on lugu hirmutatud ja üksinda jäetud lapsest. See on lugu ühe tüdruku tegudest ja temaga kordasaadetust. Sellest, mida me mäletame ja mida ei taha mäletada. Sellest, kus läheb piir aitamise, sekkumise, tööalase suhte ja sõpruse ning hoolivuse vahel. Sellest, mida tähendab perekond. Sellest, kuidas võivad riiklikud kokkuhoiupoliitikad ja otsused mõjutada ja kujundada. Sellest, kuidas me näeme ja saame osa vaid jäämäe tipust ning kuivõrd palju toimub sellist, mida ei oska ettegi kujutada. Ja lõpuks sellest, et kui läheb eriliselt hästi, siis jõuab inimene mõistmiseni, et ta saab, tahab ja oskab ise ennast aidata. 

Hirmushea raamat. Ja lugemine ise ei võta poolt päevagi.

Et need raamatud (eriti esimene ja veelgi enam viimane) võiks sinna iseseisva enesetäienduse ridadesse passida küll ja kogemuse vahetamise ridadesse ja erialase kirjanduse ridadesse ja mõjukate raamatute ridadesse ja kodusesse raamaturiiulisse ka :)


Head uut tööaastat!

Viive Villems