...ja sellest, et sellelaadseid postitusi võiks siin blogis ju ka olla - või kuidas teile tundub?
Omakeskis olen mõelnud, et puhkuse ajal võiks ju inimene ikka
ühe raamatu läbi lugeda küll. Enamasti on see korda läinud, kuid mõnikord tuleb tõdeda, et eks ükskord, kui ma pensionile lähen,
loen läbi kõik need head ja paremad raamatud, mille lugemiseni ma
praegu pole jõudnud.
Kuid muu virr-varri kõrval on mul sel suvel, lisaks
suurele kogusele käsitööraamatutele, läinud õnneks sirvida vahelduse ja rõõmu
mõttes ka kaht väga-väga head trükist.
Puhkuse esimestel päevadel hoolitsesin
selle eest, et mu kätte satuks Paavo Matsini "Doktor Schwarz.
Alkeemia 12 võtit". Hästi tegin, sest see raamat pani mind
mõnuga muigama ja mõjus kui hea unenägu – selle ümberjutustamine
näib mitte just võimatuna, kuid asjatuna, aga loost ärgates on
päevale hea emotsioon loodud.
Puhkuse viimastel päevadel sattus mu
kätte, tänu töökaaslase soovitusele, Torey Haideni "Tiigri
tütar". Kui esimene nimetatud raamatutest pakub
lugemisnaudingut oma keele ja ootamatute arengutega ning küllap
targem inimene loeb rohkem välja kui rumalam (mis aga ei takista ka
rumalal lugeda ja nautida, pealegi - Viljandi inimesed tunnevad nii
ehk naa äratundmisrõõmu), siis see teine raamat tekitas tunde, et
küll on vastik... ei taha enam lugeda. Aga lugemata jätta ja
raamatut käest panna ka ei saa.
Torey Haydeni raamatus on konkreetne
lugu, mis alga mõni aeg enne seda, kui Torey kohtub Sheilaga. Sheila on tüdruk, kes määrati autori klassi seniks, kui
vabaneb koht rangemas lasteasutuses. Raamatus on lugu hirmutatud ja
üksinda jäetud lapsest. See on lugu ühe tüdruku tegudest ja
temaga kordasaadetust. Sellest, mida me mäletame ja mida ei taha
mäletada. Sellest, kus läheb piir aitamise, sekkumise, tööalase
suhte ja sõpruse ning hoolivuse vahel. Sellest, mida tähendab perekond. Sellest, kuidas võivad
riiklikud kokkuhoiupoliitikad ja otsused mõjutada ja kujundada.
Sellest, kuidas me näeme ja saame osa vaid jäämäe tipust ning
kuivõrd palju toimub sellist, mida ei oska ettegi kujutada. Ja
lõpuks sellest, et kui läheb eriliselt hästi, siis jõuab inimene
mõistmiseni, et ta saab, tahab ja oskab ise ennast aidata.
Hirmushea
raamat. Ja lugemine ise ei võta poolt päevagi.
Et need raamatud (eriti esimene ja
veelgi enam viimane) võiks sinna iseseisva enesetäienduse ridadesse
passida küll ja kogemuse vahetamise ridadesse ja erialase kirjanduse ridadesse ja mõjukate raamatute ridadesse ja kodusesse raamaturiiulisse ka :)
Head uut tööaastat!
Viive Villems