Ühel
ilusal suvehommikul istusid 20 Lasteaed Mängupesa õpetajat bussi ja sõit võis
alata. Loodusesse.
Nii nagu lapsed janunevad uute teadmiste järele, samamoodi
ka õpetajad. Meie loodusavastused said teoks tänu projektile, mille MTÜ
Männimäe Mängumaa esitas Keskkonna Investeeringute Keskusele (KIK) ja sealt
saime toetust u 600€.
ÕPPEREIS MÄE
LOODUSKOOLI
Juuli
2012
Sõitsime
Põlvamaale Mäe looduskooli. Meile pakkus huvi ringretk nimega „Ilumetsa kuldne
ring”. Jõudsime kokkulepitud kohta, kus kohalik giid meid juba koos koeraga
ootamas oli. Matk võis alata. Matkasime mööda Paganamaa teid. Ees ootasid
kaunid ürg- ja palumetsad, jälg meteoriidikraatrist, selgeveeline allikas ja
palju muud, ka jutustused paganatest ja nende kommetest. Metsaalused sinetasid
mustikatest ja õige pea olime ka ise sinisuised. See kant on ka kukeseente
poolest rikkam kui meie Mulgimaa ja nii mõnigi kolleeg sai endale kastmejagu
seeni kaasa korjatud.
Väga
kaunis on Meenikunno rabas rabamatk mööda laudteed. Raba oli võrratu oma
taimede ja järvedega. Matkale jagus nii päikest kui vihma. Ja siis jõudsime
matkamajja nimega Päikeseloojangu maja, kust avanes imeline vaade rabale. Kui
kaunid vaated jäädvustatud ja silmailu talletatud, andis kõht meile tunda, et
aeg oleks lõunaeineks. Istusime bussi ja sõitsime Värska poole.
Lõunat
sõime „Tsäimajas”, kus maitsesime setu toite. Peale küllaldast lõunaeinet
külastasime Setu Talumuuseumi, kus meie giidiks oli hästi särtsakas setu
rahvarõivais proua. Saime ülevaate ja ettekujutuse Setumaa taluelust ja –olust.
Loodusilu
olime saanud, teadmisi olime saanud, aga hingele … nüüd oli aeg nautida Värska
SPA mõnusid. Meid ootasid ees saunad, mullivannid ja basseinid. Lustisime,
vestlesime, vahetasime muljeid. Need reisikaaslased, kes ei tahtnud kulutada
spa- pääsme peale, said aega veeta talumuuseumis ja seal läheduses asuvates
kukeseene- metsades. Kahetsema ei pidanud küll keegi, sest päev oli igati mõnus
ja meeldejääv. Koju jõudsime hilja, aga õnnelikena, mõtteis mõlkumas veidi
väänatud kõnekäänd – „vara välja, hilja voodi, nõnda tarkus majja toodi”.
SOOMAA
– KOPRA RADADEL
September
2012
Suvest
oli saanud sügis. Lasteaias käis juba vilgas tegevus. Lapsed olid suvepuhkuselt
tagasi, jumekad, rõõmsad ja täis tegutsemislusti. Nüüd oli laste kord bussi
istuda ja loodusesse teadmiste järele sõita. Ilm oli sügiseselt karge, aga
päikseline. Kuigi taevas olid suured mustad vihmapilved, ei heidutanud see
matkalisi, kuna olime vihmariietega varustatud.
Niisiis
– Pihlamarjad ja Kastanid sõitsid Soomaale, kopraradasid uurima ja uudistama.
Kui kohale jõudsime, oli päike pilve taha kadunud ja sabistas vihma. Meid
ootasid juba matkajuhid. Grupp jaotati kaheks ja matk võis alata. Matkarada oli
1,8 km pikk. Saime teadmisi taimedest, puudest, samblikest, seentest ja paljust
muust. Väga palju on tähistatud etikettidega, kust igaüks võis soovi korral ise
juurde lugeda. Saime mitmel pool aimu, et koprad on kõvasti tööd teinud. Nägime
nii pliiatsiks näritud puutüvesid kui ka seda, milliseid võimsaid tammesid nad
rajavad. Ühe puu ümber oli nii ohtralt laaste maas, et pistsime mõned taskusse
ka, mälestuseks.
Rada
metsas oli huvitav ja hästi mitmekesine. Mitmetel puudel olid erilised sildid
küljes, kuhu oli kirjutatud aastaarvud ja mingid mõõdud. Saime teada, et nii
märgitakse vee taset kevadise suurvee ajal ehk Soomaa viiendal aastaajal. No
ikka mõõtsime endiga ka, et kui sügav see vesi siis olla võis. Päris hirmutav
oli ette kujutada, et üsna sageli tõuseb vesi nii kõrgele, et täiskasvanud
mehel võib- olla vaid juuksetutt paistma jääks.
Jõudsime
välja jõe äärde. Saime vahepeal kokku ka teise grupiga, kes alustasid oma retke
teisest otsast. Vahetasime kiirelt muljeid ja ruttasime edasi, sest taevas läks
aina mustemaks, kuulsime kõuemürinat ja ähvardas tugeva sajuga. Et retk ikka
lastele hästi meelde jääks ja teadmised kinnistuks, olid teejuhid ette
valmistanud vahvad ülesanded, mida lapsed täitma pidid. Eriti tore oli
taimedest järjehoidja meisterdamine. Igaüks korjas papiribale just seda, mis
kõige rohkem meeldis ja hiljem kiletati need keskuses ära, nii et iga laps sai armsa
mälestuse Soomaast.
Õppekeskuses
pakuti matkalistele sooja teed. Meile näidati kopra topist, et oleks ikka silme
ees, milline see kange metsalangetaja tegelikult välja näeb. Lapsed uudistasid
päris hoolega ja katsusid nii kopra pikki hambaid kui karedat karvastikku.
Bussi
juures ootas veel üks üllatus – meid olid tulnud uudistama kohalikud
mägiveised, kelle aia ääres buss parkis. Lapsed kilkasid suurest üllatusest ja
kippusid vägisi neid imeloomi katsuma. No andis ikka tagasi hoida, lastele jäi
esialgu arusaamatuks, mismoodi nii armsad loomad küll ohtlikud võivad olla.
Tegime veel ühispildid ja ronisimegi bussi, et alustada tagasiteed lasteaeda.
ÕUESÕPPEPÄEV
Mai
2013
Projekti
ühe osana oli planeeritud õuesõppepäev Viljandi järve ääres, et uurida läbi
luubi ja mikroskoobi, mis elu käib vees. Nimelt saime võimaluse soetada
lasteaiale päris oma mikroskoop. Kevadise sooja päikesepaistelise ilma oli
välja vahetanud tuul ja vihmasadu. Teame vägagi hästi, et pole olemas halba
ilma. Korraldasime oma plaanid kähku ringi ja viisime päeva läbi lasteaia
õuealal. Uurimistöödeks kasutasime paviljoni, et aparaadid ja katse-
eksemplarid lausa vihma käes ei oleks ja et ikka laua ääres istuda ja uurida
saaks. See- eest mängud toimusid ikka lageda taeva all, egas väike vihmasadu ju
ometi mängulusti vähenda.
Õuesõppepäeval
osalesid 4 vanemat rühma – Männikäbid, Pärnaõied, Pihlamarjad ja Kastanid. Ette
oli valmistatud 3 keskust: uurimus-, katse- ja mängukeskus. Iga rühma jaoks oli
planeeritud 30 minutit ja rühm oli eelnevalt jaotatud 3 gruppi, et siis laps
saaks igas keskuses 10 minutit kaasa lüüa. Hiljem kokkuvõtteid tehes tõdesime,
et selline jaotus toimis suurepäraselt.
Ja
nüüd keskustest. Uurimiskeskuses ootasid lapsi Merike ja Katrin, kes olid välja
toonud mikroskoobi ja luubid ning korjanud lasteaia õuealalt igasugust erinevat
looduslikku materjali ja lombivett, kus leidus tõepoolest palju põnevat, mida
palja silmaga näha ei saa. Lapsed said uurida nii sireliõit kui kastetilka, nii
kortslehte kui liivatera, aga ka vihmaussi
ja pisikest tigu, kes uskumatult kärmelt mikroskoobi alt muudkui jalga
lasi. Tegelikult ei saagi siin kõike seda edasi anda, millise põnevuse ja
entusiasmiga lapsed toimetasid.
Katsekeskuses
oli Leili ette valmistanud mängu „Ujub- upub”. Lapsed said eelnevalt ülesande
võtta kaasa midagi, mis nad õuealalt leiavad. Nüüd pidid nad arvama, kumbasse
veevanni oma aare poetada, kas valgesse või punasesse, kas eeldatavalt see ujub
või upub. Lisaks oli Leili kaasa võtnud pähklikoore, puumuna, kivi, kiletüki
jm. Nii mõnegi lapse üllatus oli suur, kui tulemus erines arvamusest.
Annika
juures said lapsed lahendada erinevaid ülesandeid, mis nõudsid nii
meeskonnatööd, tähelepanu kui loovat lähenemist. Lapsed pidid näiteks kandma
pudelitega vett ämbrisse, aga eelnevalt oli pudelitesse augud tehtud, mida sai
edukalt sõrmedega sulgeda. Mitte just igaüks ei osanud välja mõelda, mismoodi
ülesannet lahendada. Huvitav oli jälgida, kuidas poisid ja tüdrukud lähenesid
erinevalt. Kui tüdrukud tahtsid olla pigem korrektsed ja täpsed, siis poistel
oli kõige tähtsam kiirus, mis sellest, et pärast riided tilkusid.
Jah,
ilmataat mängis meile vingerpussi ja lasi plaane ringi teha. Sellegi poolest
oli päev lõbus, huvitav, toimekas. Haigeks ei jäänud keegi, rahule jäime aga
kõik, nii lapsed kui õpetajad. Loodame sarnaseid õppepäevi ka tulevikus läbi
viia.
Reet
Pajumägi
Lasteaed
Mängupesa õpetaja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar